Keelpillikvartett (1989) esindab oma loomisajale tüüpilist eesti muusikas valitsenud neoklassitsistlikku stiili. Eesti neoklassitsism sai alguse 1950-ndate lõpust, mil tolleaegne noor eesti heliloojate põlvkond puutus kokku Šostakovitši, Prokofjevi ja teiste nõukogude heliloojate teostega. Samuti oli tolle aja eesti muusikale oluline enam kui kümneks aastaks katkenud taaskokkupuude paguluses elava eesti muusika suurkuju Eduard Tubina ning tema loominguga. Kuna neoklassitsism sai läbivaks eesti muusika loomestiiliks läbi kolme aastakümne, oli sellest võimatu mööda pääseda ka minul. Kvartett on kirjutatud õpingute ajal tolleaegses Tallinna Konservatooriumis (nüüdne Eesti Muusikaakadeemia), kus minu kompositsiooniõppejõuks oli prof. Eino Tamberg. Kvarteti loomisaeg oli kirev ja täis ootamatuid ühiskondlikke muutusi. Keegi ei osanud ette näha, et Eestis on kätte jõudmas Nõukogude okupatsiooni lõpp. Iga päev tõi uusi paljastusi okupatsioonirežiimi kuritegude kohta. Režiim pani pidevalt toime ka uusi kuritegusid. Tallinnas suudeti küll inimohvreid vältida, kuid hukkunuid oli nii Riias kui ka Vilniuses. Tavalise inimese elus valitses tol ajal tõe ja vale kaksikelu: avalikes väljaütlemistes pidi olema veel ettevaatlik, kuid inimeste omavahelises suhtlemises räägiti tõest järjest julgemalt. Muutused Eesti riiklikus ja poliitilises elus tõid kaasa ka tohutu seni maha vaikitud 20.sajandi euroopa modernistliku muusika alase informatsiooni tulva. Mis seal salata, selle läbiseedimine ja enda jaoks sobivaks mõtlemine võttis näiteks minul ligi kümme aastat. Keelpillikvarteti kirjutamise ajal oli mulle oluline ka üks raamat: Albert Camus’ ”Võõras” (L’etranger, 1942). Romaani lootusetu atmosfäär ning süžee absurdsed käänakud meenutasid minu enda elu sel perioodil ning andsid impulsse ka Kvarteti muusikalistele protsessidele.

 

Andrus Kallastu

28.11.2005