Andrus Kallastu 17.6.2013: Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne

 

Ettekanne Eesti Muusikanõukogu aastakoosolekul 17.6.2013: Klassikaraadio. Delta 18.6.2013

Tekst ilmunud: Sirp 21.6.2013

 

 

Ragnar Siil: Mida peate silmas kõrgkultuurikesksuse all? Kuidas seda defineerida ja piiritleda? Mis käib kõrgkultuuri alla ja mis mitte? Kas jazzmuusika näiteks käib kõrgkultuuri alla?

 

Andrus Kallastu: Määratleksin kõrgkultuuri kultuuri osana, mis eristub ärilistel eesmärkidel toimivast massikultuurist ja inimeste igapäevase elu kultuurist.

 

Ajaloolise mõistena sisaldab kõrgkultuur väärtushinnangut, millega on iseloomustatatud eriti oluliseks peetavaid kultuurisaavutusi. Täna seostub kõrgkultuuri mõiste eelkõige kaunite kunstidega. Et mahtuda kõrgkultuuri alla, peavad kunstilised tulemused vastama teatud kvaliteedinõuetele, mis omakorda on pideva diskussiooni objekt.

 

Kõrgkultuuri ajalooliseks tunnuseks on olnud elitaarsus, mis kuni revolutsioonideni seisnes aadli või kirikujuhtide kultuuri vastandumises lihtrahva kultuurile. Parlamentaarses demokraatlikus ühiskonnas on elitaarsuse mõiste sisu muutunud ning selle all peetakse silmas eelkõige kultuurinähtustele kõrgeid kvaliteedinõudeid esitavate inimeste seisukohtade vastandumist kultuuri kriitikavabalt tarbivate inimeste seisukohtadele.

 

Kõrgkultuuri alla kuuluva loomingulise tegevuse üheks oluliseks tunnuseks on järjepidev sisuline süvenemine ja püüd vormilise lihvituse suunas. Selline süvenemine saab toimuda ainult pika aja jooksul väga suure vaimse ja füüsilise panustamise tingimustes. See ei ole võimalik muu töö või tegevuse kõrvalt harrastades.

 

Kuna kõrgkultuuri viljelemine on tavaliselt suhteliselt kulukas, pole ajaloos üldiselt eeldatud, et see võiks toimuda turuloogika alusel, isetasuvana. Kõrgkultuuri võiks võrrelda fundamentaalteadustega, mida on samuti peaaegu alati finantseeritud muudest vahenditest, mitte uurimistulemuste vabal turul müügist.

 

Kuna kõrgkultuuriga tegelejad on tavaliselt professionaalid, kes on oma teadmiste ja oskuste omandamiseks kulutanud aastaid, on kõrgkultuurile omane pürgimus haritusele.

 

Kõrgkultuuri iseloomustab tihti rahvusvahelisus, mis tähendab võimet kõnetada muudes keeltes rääkivaid ja muudel maadel elavaid inimesi. Nii eristub kõrgkultuur kultuurist, millel puudub võime ületada rahvuse, keele või riigi piire.

 

Kõrgkultuuri olemasolu üheks õigustuseks on taotlus muutuda klassikaks, mis kõnetaks ka järgnevaid põlvkondi. Kõrgkultuuri parimad saavutused vastanduvad seetõttu muudele kultuurilistele saavutustele, mis hääbuvad koos oma loojatega.

 

Kõrgkultuuri jõuliselt reflekteerivast olemusest tulenevalt on võimalik eeldada uuenemist, mille käigus luuakse kas uus esteetika või meetod. Massikultuurilt ja inimeste igapäevase elu kultuurilt kultuurilist innovatsiooni eeldada ei saa.

 

Kõrgkultuuri ja muu kultuuri eraldusjoon ei jookse mööda valdkondade, ˛anrite või vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvat kui ka mittekuuluvat d˛ässmuusikat. 

 

 

 

RS: Milline peaks olema selle punkti praktiline väljund? Keda sellest punktist tulenevalt ei peaks enam riik senises mahus toetama, keda ta täna on toetanud?

 

AK: Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne. Nii on see seni üldiselt ka olnud. Muudatusena võiks praegune põhiliselt institutsioonikeskne lähenemine muutuda pigem loovisikukeskseks. Samuti võiks proportsionaalselt suureneda toetus eraõiguslikule kultuurile.

 

Kultuuri loovad inimesed. Institutsioonid saavad neid selles ainult toetada ja pakkuda administratiiv-tehnilist raami. Riiklike institutsioonide tähtsam omadus peaks olema valmisolek teostada ka kõige nõudlikumaid eesti loovisikute püstitatavaid ülesandeid.

 

Eesti kultuuripoliitikas on jätkuvalt tunda riiklike ja eraõiguslike kultuuriorganisatsioonide erinevat kohtlemist. Riiklikud kultuuriorganisatsioonid on eraõiguslikega võrreldes eelisolukorras. See vahetegemine kajastub ka ühiskonna suhtumises. Vabakutselistesse loovisikutesse suhtutakse kui millessegi ebaloomulikku ja veidrasse.